Hälbe, hälbiva ja kuritegeliku käitumise mõiste. Hälbe tüübid ja vormid.

Erinevalt konformistist on kõrvalekalduv (deviantne) käitumine. Sellise käitumisega mõistavad nad mitte ainult õigusrikkumisi, vaid ka igasugust käitumist, mis rikub teatud ühiskonnas valitsevaid eeskirju ja norme. On kultuuriliselt heakskiidetud (positiivsed) ja kultuuriliselt mitte heaks kiidetud (negatiivsed) tüübid kõrvalekalduvast käitumisest. Kangelaslikud tegud, geenius, sportlikud saavutused ja juhtimisvõime on kultuuriliselt heaks kiidetud. Traditsioonilistes ühiskondades võib kinnitatud kõrvalekalletele omistada religioosset fanatismi, asketismi ja askeetset eluviisi.

Selliseid kõrvalekaldeid ei saa seletada mitte ainult sotsialiseerumisprotsessi iseärasustega, vaid ka indiviidi psühholoogiliste omadustega. Kultuuriliselt ebasoodsate kõrvalekallete hulka kuuluvad sellised tegevused ja ühiskondlikule tegevusele kahjulikud sotsiaalsed tegevused, mis põhjustavad vähemalt hukkamõistu. Laiemas tähenduses on kõrvalekalle iga isik, kes on eksinud või normist kõrvale kaldunud. Küsimuse sellises sõnastuses tuleks sätestada kõrvalekallete vormid ja suurused ebaolulistest kuni maksimaalsetesse vormidesse. Kitsas tähenduses mõistetakse kõrvalekalduvat käitumist kui selliseid kõrvalekaldeid, mis ei too kaasa kriminaalkaristusi. Need on kõrvalekalded, mis tulenevad ootuse standardite mittetäitmisest. Sotsioloogias vastuvõetud õigusvastaste tegude kogum on eriline nimi kuritegelik käitumine. See on seotud normide ja reeglite rikkumisega.

Nii normid kui ka nendest kõrvalekalduvad käitumised ei ole homogeensed, kuid oluliselt erinevad nende sotsiaalsest tähtsusest. Kui rikutakse moraalseid norme, siis ühiskonnas eksisteerivaid traditsioone, tavasid, reegleid, siis neid rikkumisi nimetatakse antisotsiaalseks käitumiseks, need on antisotsiaalsed teod. Nende käitumisvormide jaoks on iseloomulik vähene avalik oht. Õigusnormide rikkumise korral on tegemist ebaseadusliku käitumisega ja seda peetakse ühiskonnale suurt kahju tekitavaks.

Arvestades kahju suuruse sõltuvust üksikisiku, ühiskonnagrupi või ühiskonna kui terviku huvidest, samuti rikkunud normide liiki, eristatakse järgmisi kõrvalekaldumise liike:

1) hävitav, kahjustab isiksust ja ei vasta üldtunnustatud sotsiaalsetele ja moraalsetele normidele (alkoholism, enesetapp, narkomaania, masohhism);

2) assotsiaalne, tekitab kahju üksikisikutele ja ühiskondlikele kogukondadele, st esmastele rühmadele (perekond, sõbralik ettevõte, perekond) ning avaldub töödistsipliini, pisike huligaansuse jms rikkumises

3) ebaseaduslik käitumine - käitumine, mis rikub nii moraalseid kui ka õigusnorme ning põhjustab ühiskonnale tõsiseid negatiivseid tagajärgi. Seda saab väljendada röövimise, terrorismi ja nii edasi.

Hälbivat käitumist võib tajuda:

- tegu;

- tegevused, st ühiskonna poolt hukka mõistetud alaline tegevus

- eluviisil (kuulub kriminaalstruktuuridesse).

Loe ka

- Hälbiva käitumise peamised liigid.

Hälbiva käitumise olemus. Deviant käitumine ja selle ennetamine. 1) Hälbiva käitumise olemus. 2) Hälbiva käitumise peamised liigid. 3) Hälbiva käitumise ennetamine ja ületamine Deviant käitumine on kõrvalekalle... [loe lähemalt].

Esimesed teooriad selle kohta olid looduses bioloogilised: mõned inimesed on sünnist alates halvad, omavad kaasasündinud isiksuse puudusi, mis stimuleerivad nende antisotsiaalset käitumist, ei anna võimalust nõrkade vajaduste piiramiseks. Viimase sajandi lõpus oli Itaalia psühholoog Cesare Lombroso pakkus välja kaasasündinud kurjategija teooria.

Aastatepikkune hoolik jälgimine ja mõõtmine vanglates veenis teadlast, et kõige tõsisemad, julmad ja vastumeelsed kurjategijad (tema hinnangul kuni ühe kolmandiku) olid kaasasündinud kurjategijad, st vähearenenud inimesed, kes on otseselt seotud meie esmased esivanemad. Kaasasündinud kurjategija on atavistlik olend, es taasesitab oma isiksuses primitiivse inimese ägedad instinktid, näiteks omaenda, kannibalismi tapmine. C. Lombroso oli veendunud, et kaasasündinud kurjategijate geneetiliste omaduste tõttu ei saa nad oma instinkte ohjeldada. Fix need inimesed on peaaegu võimatu. Ühiskond saab nende vastu kaitsta ainult lukustamise ja võtme all.

C. Lombroso ja tema õpilased esitasid oma teooria toetuseks tohutu hulga tõendeid. Kuid C. Lombroso viga oli see, et ta ei mõõta tavalisi inimesi. Seda tegi Briti arst Charles Goring ja leidsid samad füüsilised kõrvalekalded inimestel, kes ei olnud kunagi kurjategijad.

Samal ajal jätkati katseid tuua bioloogiline alus kuritegevuse üldteooria alla peaaegu kogu kahekümnendal sajandil. Ameerika arst William Sheldon rõhutas inimkeha struktuuri uurimise tähtsust selle käitumise prognoosimiseks.

Samas ei toeta enamik sotsiolooge ja psühholooge ideed, et kalduvus kõrvale kalduda käitumisest ja kuritegudest on juurdunud geneetikas. Spider peab olema programmeeritud veebi kudumiseks, kuid ükski inimene ei ole sündinud krakkimise või mõrvari instinktidega.

60ndatel. uuringud viidi läbi väga agressiivse käitumisega inimestega. Leiti, et isikul, kes süstemaatiliselt röövib, on väga nõrk eneseväärikustunne. Väikseim kriitika ja kommentaar, eriti kõrvaliste isikute juuresolekul, põhjustab tema pahameelt. See on tingitud kartusest kaotada prestiiži. Väärib märkimist, et neile on iseloomulik hämmastavalt madal tervet mõistust. Teine indiviidi agressiivsuse suurenemise põhjus peaks olema liiga suur kontroll. Väga passiivsed, pehmed karedad inimesed, kes pikka aega hoiavad oma viha, eriti kui nad on tekitanud, võivad lõpuks plahvatada.

Hälbiva käitumise põhjused ja vormid

Kui sellised inimesed kontrollisid ennast vähem, puhusid nad lihtsalt aurust välja ja see ei oleks olnud äärmuslik. Nagu nad ütlevad, "leidub veel vetes kõik kuradid."

Sel juhul on kõik tema kuriteod sagedamini impulsiivsed. Bioloogilised teooriad ei aita vähe aidata, kui tegemist on teadlike valikutega seotud kuritegudega.

Huvi deviantliku käitumise vastu ei ole juhuslik. Erinevate kõrvalekallete päritolu põhjuseid, nende iseloomulikke omadusi uuritakse psühhiaatria, kriminoloogia ja sotsioloogia valdkonnas.

Hälbiva käitumise sotsiaalsete teooriate hulgas on anomaadi teooria poolt eriline koht. Anomia kontseptsiooni algus on juba antiikajast. Vana-kreeklased mõistsid sõna omianomiyaʼʼ seaduslikuna, ilma normatiivse, kontrollimatu. Seda mõistet leidub Euripides ja Platon, samuti vanas ja uues testamendis ning ajaloolaste ja filosoofide töös, mis algavad 16. sajandil, kuid anoomia mõiste sai klassikalise määratluse Emile Durkheimi kirjutistes. Ta määratles selle järgmiselt: „Anomia on sotsiaalne riik, mida iseloomustab normide nõrgenemine või lagunemine, selle sisu on ühiskonna sotsiaalne disorganiseerumine, kui sotsiaalsed sidemed on kas puuduvad või muutuvad ebastabiilseks ja vastuoluliseks”.

Anomiat võib käsitleda nii sotsiaalsel kui ka individuaalsel psühholoogilisel tasandil. Anomaalne inimene on skeptik, keda juhib eitamisfilosoofia, mis keskendub ainult praegusele, ei tunnista minevikku ega tulevikku. Teadlased usuvad, et teatav anomia tase ei ole mitte ainult ohtlik, vaid ka teatud määral ühiskonna vabaduse jaoks vajalik.

Durkheim uskus, et kõrvalekalle on sama loomulik kui konformism ja kõrvalekalle normist on mitte ainult negatiivne, vaid ka positiivne algus. Näiteks kinnitab kõrvalekalle normide ja väärtuste rolli, annab terviklikuma ülevaate normide mitmekesisusest, avab alternatiivi olemasolevatele, viib sotsiaalsete normide parandamiseni ja tagab sotsiaalse ühtekuuluvuse.

Kõik, mis rikub stabiilsust, põhjustab sotsiaalsete suhete ebastabiilsust, kollektiivse teadvuse hävitamist (kriis, ränne jne), tekitab avaliku korra häireid, häirib inimesi, luues seeläbi erinevaid kõrvalekaldeid. Dogmaatismi puhul normide järgimisel peaks individuaalne areng olema piiratud, kuid anoomi ülemäärane areng toob kaasa kaose, kui inimesed oma käitumisega reegleid ja norme rikuvad, ignoreerivad teiste õigusi ja avalikke huve. Kõige levinum sotsioloogia klassifikatsioon deviantide anomiatüüpide tüüpide kohta on välja töötanud Robert Merton, kes tuvastas viis ühiskonnas sotsiaalsetele normidele kohandatud sotsiaalse kohanemise mudeleid, tuginedes sellele, kas inimene tunneb ära ja järgib väärtuste õnnistamise eeskirju. Sisuliselt see on isiku individuaalne kohanemine ühiskonnas:

M. Weberi sotsioloogiline teooria tekkis anti-positivismi laine. M.

Hälbiv käitumine

Weber lähtus asjaolust, et kui loodusteadustes mõistetakse arusaamist (seletamatu on arusaamatu), siis sotsiaalteaduste mõistmist eelneb kohe selgitus (ilma inimese käitumist mõistmata, on seda võimatu seletada). Tema arvates on sotsioloogia “arusaamine”, sest uurib isiku käitumist, kes oma tegevuses teatud tähenduse paneb. Inimeste tegelikke tegevusi jälgides peaks sotsioloog neid selgitama nende tegevuste sisemiste motiivide mõistmise, tähenduse, mis on investeeritud indiviidi enda tegevusse, mitte vaatleja. Kui üks loom teatab ohust teisele, riskides selle eluga, siis saab seda käitumist salvestada valiku teel, kuna see annab seotud isikutele eeliseid ja altruistliku indiviidi geenid salvestatakse nendesse. Seega jääb töötavate mesilaste nõelamine vaenlase kehasse, kuid ka mesilane ise sureb. Aafrika vaenlased võitlevad vaenlastega erilist saladust, mis tappis nende vastased ja ise. Populatsioonid, kus üksikisikud näitavad eneseohverdamist teiste kasuks, satuvad soodsamatesse tingimustesse kui need, kelle liikmed peamiselt hoolivad oma heaolu eest.

Sõna kõrvalekalle

Sõna kõrvalekalle inglise kirjades (transliteratsioon) - deviatsiya

Sõna kõrvalekalle koosneb kaheksast tähest: a c d e ja i c i

Sõna kõrvalekalle tähendus. Mis on kõrvalekalle?

HÄVITAMINE (kõrvalekalle) - sotsiaalne käitumine, mis erineb sellest, mida peetakse "normaalseks" või ühiskonnas sotsiaalselt vastuvõetavaks või sotsiaalses kontekstis.

Suur seletav sotsioloogiline sõnastik. - 2001

HÄVITAMINE Kõrvalekaldumine teatud normist.

Hälbiv käitumine: mõiste ja omadused. Hälbiva käitumise tüübid

Seda terminit kasutatakse käitumises, suhetes ja statistikas esinevate kõrvalekallete tähistamiseks. Käitumises viitab see tavaliselt häiretele või kliinilistele sündroomidele.

Oxfordi psühholoogia sõnaraamat.

Hälve - kõrvalekalle normist peetavast. Näiteks kõrvalekalle käitumises, suhted kellegagi või midagi keskmisest indikaatorist.

Zhmurov V.A. Psühhiaatria mõistete suur selgitav sõnastik

DEVIATSIOON (lat. Deviatio - vältimine) - merelaeva kõrvalekalle kehtestatud (lepingulise) või tavalise marsruudi järgi. Tüüpilised D. juhtumid on inimeste päästmine, laev, meditsiiniabi andmine pardal olevatele isikutele jne.

Õiguslike terminite sõnastik. - 2000

Hälve - a. Väärtpaberite hinna järsk muutus ettenägematute sündmuste ja asjaolude tõttu. B. Muutus laeva liikumises vastavalt ühele järgmistest põhjustest: inimeste, laevade ja lasti salvestamine...

Äriterminite sõnastik. - 2001

Hälve (hiline lat. Deviatio - kõrvalekalle) (bioloogiline) on mingi phillastiline krüogenees, mille muutumine organismi kujunemisel toimub selle moodustumise keskmistes etappides ja viib selle organi struktuuri muutumiseni täiskasvanud organismis...

Kompassi kõrvalekalle, kompassi liikuva süsteemi kõrvalekalle asendist, mis fikseerib maapinna magnetvälja (magnetilise kompassi) või geograafilise masti (gyrokompassi juures).

Kompassi kõrvalekalle1, kompassi nõela kõrvalekalle magnetväljast, laeva raua mõjul; D kõrvaldamiseks on olemas spetsiaalsed seadmed. - 2) Artiller., vaata.

Brockhaus ja Efron. - 1907-1909

Hälve - kõrvalekalduv käitumine - sotsiaalselt vastuvõetavast, sotsiaalselt vastuvõetavast sotsiaalsest käitumisest kõrvalekalduv käitumine.

Sotsioloogia / toim. Yu.Yu. Petrunina. - 2006

DEVIATSIOON (hiline lat. Deviatio - kõrvalekalle), arengust kõrvalehoidumine, evolutsioon. morfogeneesi muutus k.-l. ükskõik millise asutuse kohta etapid; üks phylmbriogenesis vormidest (režiimidest).

Hälve (sotsioloogias) (kõrvalekalle), käitumisviis, mis rikub või leitakse, et rikutakse sotsiaalseid reegleid. In razl. Umbes-wah ja sees ise D.-V mõistavad erinevalt. Näiteks mõnes saarest võib D. pidada meestest rohkem kui ühe naise kohalolekut...

Rahvad ja kultuurid. - 2002

Kõrvalekalde kompassi kõrvalekalle oma nooledelt magnetvälja meridiaanist laeva raua mõjul. Kuna seda rauda magnetiseeritakse maapealse magnetismi abil, on laeva erinevad positsioonid magnetvälja meridiaaniga võrreldes erinevad.

F.A. entsüklopeediline sõnastik Brockhaus ja I.A. Efron. - 1890-1907

Kompassi kõrvalekalle DEVIATSIA COMPASS, tagasilükatud kompass. page нап нап магнит magnet. Meridiaan, mis on tingitud kohtute võimust. gall. Ehitamise või jätkamise ajal. parkimine ühes suunas…

Sõjalise Encyclopedia. - 1911-1914

Kompassi kõrvalekalle - liikuva kompassi süsteemi kõrvalekalle maapinnast (magnetkompassist); või - maapinna geograafilisele poolele (gyrokompassi juures).

Sageduse hälve on moduleeritud raadiosignaali hetkelise sageduse suurim kõrvalekalle, kui sagedus moduleeritakse selle kandesageduse väärtusest.

Sageduse hälve, võnkumissageduse kõrvalekalle keskmisest väärtusest. Sagedusmoduleerimisel nimetatakse D. ch. Spektri komponentide koostis ja amplituudid sõltuvad oluliselt selle väärtusest...

Sageduse hälve - sagedusmodulatsiooni ajal kandesagedusest saadud moduleeritud signaali suurim sageduse kõrvalekalle

Kommunikatsiooniterminite sõnastik

Õigekirja kirjutamine. - 2004

Qigong-kõrvalekalle Sõna moodustamine. Tuleb vaalast. qi - gun energia - liikumine ja lat. deviatio - kõrvalekalle. Kategooria Hälbed Hiina võimlemisprotsessi tavapärases protsessis qigong.

Psühholoogiline sõnastik. - 2000

Qigong-kõrvalekalle (hiina keelest. Qi - energia + relv - liikumine ja ladina keel. Deviatio - kõrvalekalle) - kõrvalekalded hiina võimlemisprotsessi tavapärases protsessis qigong.

Psühholoogiline sõnastik. - 2000

Sõltuvalt reaalsusega suhtlemise meetoditest ja teatud ühiskonna normide rikkumistest jaguneb deviantne käitumine viide tüüpi:

1 - kuritegelik - deviantne käitumine, äärmuslikes ilmingutes on kriminaalkaristusega seotud tegevused.

Isikutele iseloomulik:

- ebastabiilse sisemise maailmaga; isik paneb kuriteo asjaolude või teiste mõjul;

- kõrge õigusalase teadlikkusega, kuid passiivne suhtumine teiste õigusnormide rikkumistega;

- võib süüdi toime panna ainult juhuslikult

Nendes inimestes on tahtliku teadliku tegevuse piires üksikute psühholoogiliste omaduste tõttu häiritud (blokeeritud) tulevase tulemuse ennustamise protsess häiritud või blokeeritud - sellel ei ole olulist ühist ohtu.

Sellistes inimestes takistab motiivi jõud selle negatiivsete tagajärgede analüüsi. Sageli vahendavad kuritegelikud tegevused olukorraga impulsiivseid või afektiivseid motiive. Need motiivid realiseeritakse ilma esialgse planeerimisetapita ning sobivate objektide, eesmärkide, meetodite ja tegevusprogrammi valikul praeguste vajaduste rahuldamiseks.

Ebaõiglane käitumine võib ilmneda eelkõige pahameelsuses ja soovis lõbutseda (näiteks uudishimulik teismeline ja firma võib rõdult rändajatelt raskeid esemeid või toitu visata, saades rõõmu ohvriks sattumise täpsusest; inimene võib helistada lennujaama juhtruumile ja hoiatada väidetavalt istutatud pommi eest, et tähelepanu tõmmata võib noormees torni torni juurde ronida.

2 - sõltuvust tekitav käitumine - üks hälbiva käitumise vorme koos sooviga põgeneda reaalsusest, muutes kunstlikult oma vaimset seisundit teatud ainete kasutamise või teatud tegevuste püsiva fikseerimise abil, mille eesmärk on intensiivsete emotsioonide arendamine ja säilitamine.

Sõltuvust tekitavale käitumisele kalduvate inimeste peamine motiiv on vaimse seisundi aktiivne muutus, ei vasta neile ning neid peetakse neid "halliks", "igavaks", "monotoonseks", "apaatiliseks".

Selline inimene ei tuvasta tegelikkuses ühtki tegevusvaldkonda, mis suudab tema tähelepanu pikka aega meelitada, põnev, põhjustades olulist ja väljendunud emotsionaalset reaktsiooni.

Elu näib talle tema tavapärasuse ja monotoonsuse tõttu ebahuvitav. Inimene ei tajuta, mida ühiskonnas peetakse normaalseks: vajadus teha midagi, teha midagi, järgida peres või ühiskonnas vastu võetud traditsioone või norme.

sõltuvust tekitav tegevus on selektiivne - nendes eluvaldkondades, mis isegi mõneks ajaks, kuid toovad inimese rahulolu ja tõmbavad ta emotsionaalse tundmatuse maailmast välja (stagnatsioon), võib ta eesmärkide saavutamiseks olla aktiivsem.

Sõltuvust tekitavate inimeste omadused: i:

- vähendas vastupidavust igapäevaelu raskustele koos hea vastupidavusega kriisiolukordades;

- varjatud alaväärsuskompleks, mis on kombineeritud väliselt avaldatud eelisega;

- väline ühiskondlikkus, mis on kombineeritud hirmuga püsivate emotsionaalsete kontaktide ees;

- soov öelda valet;

- soov süüdistada teisi, teades, et nad on süütud;

- soov põgeneda otsuste tegemisel vastutusest;

- stereotüüp, käitumise korratavus;

Ennustatavus, oma saatuse määramine on sõltuvust tekitava isiksuse hämmastav hetk.

Hälbiva käitumise tüübid

Kriisiolukorrad nende talumatute, riskide ja väljendunud mõjude tõttu on neile maa, kus nad omandavad enesekindlust, enesehinnangut, teistest paremuse tunnet. Seal on nähtus "põnevuse janu" (V. A. Petrovsky.. Petrovsky).

E. Bern tuvastas inimestel kuus nälja tüüpi:

- sensoorse stimulatsiooni jaoks;

- kontaktide ja füüsilise paugutamise jaoks;

- struktuuri- või ajastruktureerimine;

Sõltuvust tekitava tüübi raames süvendatakse tüüpe - inimene ei leia reaalses elus nälja tunnetes rahulolu ja püüab leevendada ebamugavust ja rahulolematust reaalsusega, stimuleerida teatud liiki tegevusi. Ta püüab saavutada suuremat sensoorset stimulatsiooni (eelistab intensiivseid efekte, valju heli, tugevaid lõhnu, erksat kujutist), tegevuste (sh seksuaalsete) originaalsuse tunnustamist ja sündmuste ajalise aja täielikkust.

Kehv vastupidavus igapäevaelu raskustele ja sobimatute ja elujõuliste puudulikkuse põletamine lähedastest moodustavad sõltuvust tekitavatel inimestel peidetud "alaväärsuskompleksi" - nad kannatavad teistest erinevalt, "saavad elada nagu inimesed". enesehinnang, mida inimene koheselt ülehinnatakse (piisav mööda hiilimine), ilmneb teistest paremuse tunne, see on kaitsev psühholoogiline funktsioon, mis aitab säilitada enesehinnangut tulevikus soodsad mikrosotsiaalsed tingimused (näiteks vastasseis pere või kollektiiviga perekonnaga).

Sõltuvust mõjutab ühiskonna suur mõju, ta peab kohanema ühiskonna normidega, õpib ametlikult täitma ühiskonna (tema poeg, tähelepanelik vestluskaaslane ja korralik kolleeg) poolt talle pandud sotsiaalsed rollid.

Välise ühiskondlikkuse, emotsionaalsete kontaktide loomise lihtsusega kaasneb emotsionaalsete sidemete manipuleeriv käitumine ja pealiskaudsus.

Selline inimene kardab püsivaid ja pikaajalisi emotsionaalseid kontakte ühe ja sama isiku või tegevuse kiire huvi kadumise tõttu, sest kardetakse vastutust mõne äri eest (näiteks motiiv „vallatu bakalaureuse” käitumise eest, kui sõltuvust tekitav käitumine on ülekaalus) hirmu vastutuse eest võimaliku naise ja laste eest ning sõltuvust nendest).

Püüdes varjata oma "alaväärsuskompleksi", näitab inimene soovi rääkida ebaõiglaseks, eksitada teisi, süüdistada teisi oma vigade ja vigade eest

Üks sõltuvust tekitava inimese käitumise peamisi tunnuseid on soov põgeneda reaalsusest.

„Põgenemine” on see, et harmoonilise suhtlemise asemel reaalsuse kõigi aspektidega toimub aktiveerimine ühes suunas, samas kui inimene keskendub kitsalt suunatud tegevusvaldkonnale (sageli mitte harmoonilisele ja isikule hävitavale), ignoreerides rea lõpp-lahendust.

Peseshkian eristab nelja tüüpi „põgenemist” reaalsusest:

-„Lennu kehasse” - ümberorienteerumine tegevustele, mis on suunatud ainult enda füüsilisele või vaimsele paranemisele; hüperhüvitist saab harrastustegevuse („tervise paranoia”), nende seksuaalse suhtluse, enda välimuse, puhkuse kvaliteedi ja enesetunnetuse, lõõgastumise võimaluste arestimisest;

-„Lennu tööle” - ebakõlaline fikseerimine juhtudel;

-„Lennu kontakt või üksindus” - suhtlemine muutub kas ainus soovitav viis vajaduste rahuldamiseks, teiste asendamine või kontaktide arv on minimaalne;

-"Lennud fantaasiasse" - kalduvus mõelda ja soovi rakendada

3 - kõrvalekalduva käitumise patokarakteroloogiline tüüp - käitumine on tingitud haridusprotsessis tekkinud patoloogilistest muutustest: isiksusehäired (psühhopaatia), iseloomu tugev rõhutamine, neurootiline areng.

iseloomujoonte ebakõla põhjustab asjaolu, et kogu inimese vaimse tegevuse struktuur muutub

Kõige iseloomulikumad motiivid on:

- püüdlused realiseerida ebapiisavalt kõrgenenud nõuete tase;

- kalduvus domineerida ja valitseda;

- kannatamatus, et võidelda;

- kalduvus ennast süüdistada ja otsida põhjusi afektiivse pinge kõrvaldamiseks;

- soov manipuleerida teistega ja neid kontrollida (keskkonda peetakse ainult vahendiks, peaks vastama inimese vajadustele)

Neurootilise isiksuse arengu kohaselt ilmnevad kõrvalekalded neurootiliste kinniside ja rituaalide vormis, mis läbivad kogu inimese elutegevust ja on mõeldud emotsionaalse pinge ja ärevuse leevendamiseks (näiteks obsessiivrituaaliga inimene suudab aega ja kahju tekitada stereotüüpseid tegevusi: avada ja sulgeda uksi, teatud arv kordi, et trollibuss vahele jätta.

4 - hälbiva käitumise psühhopatoloogiline tüüp - põhineb psühhopatoloogilistel sümptomitel või sündroomidel, mis on teatud vaimse haiguse ilmingud. Üldjuhul on vaimse haiguse motiivid arusaamatu, kuni vaimse häire peamised tunnused ilmnevad.

Isik võib näidata kõrvalekalduvat käitumist:

- taju - hallutsinatsioonide või illusioonide rikkumine (näiteks kõrvade katmine, midagi kuulates, olematu objekti otsimine, iseendaga rääkimine)

- mõtlemise rikkumised (näiteks väljendavad, kaitsevad ja püüavad saavutada eesmärki reaalsuse ebapiisava tõlgendamise alusel, piiravad aktiivselt välise maailmaga suhtlemise valdkondi obsessiivsete ideede ja hirmude kaudu)

- tahtliku tegevuse rikkumine (teostab ebamõistlikke ja arusaamatuid tegevusi või viibib kuude jooksul tühikäigul, teostab pikka aega stereotüüpseid liikumisi, mis jäid monotoonse kujuga kinni)

Hälbiva käitumise patokarakteroloogilise ja psühhopatoloogilise tüübi variatsioon on enesehävitav (enesehävitav) käitumine - inimtegevuse süsteem, mis ei ole suunatud arengule ja isiklikule kasvule, mitte harmoonilisele suhtlemisele reaalsusega, vaid isiksuste hävitamisega.

Agressioon on suunatud iseendale, tegelikkust vaadeldakse kui midagi vastandlikku, mis muudab võimatuks täielikult elada ja rahuldada olemasolevaid vajadusi.

Autodestruktsioon avaldub suitsiidse ja parasuitsiidse käitumise, anesteesia ja alkoholismi, muude kõrvalekallete vormis.

Isepurustava käitumise motiivid:

- sõltuvused, suutmatus hallata igapäevaelu;

- iseloomu patoloogilised muutused;

- psühhopatoloogilised sümptomid ja sündroomid

5 - inimese hüpervõimetest põhjustatud kõrvalekalded - inimene, kelle võimed ületavad keskmisest rohkem, loetakse tavalisest kaugemale (see on andekuse, talendi, geeni ilming ükskõik millises inimeste tegevuses).

Ühe piirkonna lahknevus andekusele on sageli kaasas kõrvalekalletega igapäevaelus. Selline inimene ei sobi sageli "koduseks, igapäevaseks" eluks. Ta ei suuda õigesti mõista ja hinnata teiste inimeste tegevust ja käitumist, osutub naiivseks, sõltuvaks ja igapäevaelu raskustest valmis.

Kui tekib vastuolu reaalsusega kuritegeliku käitumisega, on sõltuvust tekitav käitumine lend reaalsusest, samas kui iseloomulik ja psühhopatoloogiline käitumine on valulik opositsioon, siis hüperaktiivsusega seotud seos ignoreerib tegelikkust.

Inimene eksisteerib tegelikkuses ("siin ja praegu") ja elab samal ajal oma tegelikkuses, mõtlemata vajadusele "objektiivse reaalsuse" järele, milles teised inimesed tegutsevad

Ta peab tavalist maailma tähtsaks, ebaoluliseks ja seetõttu ei võta temaga suhtlemisel mingit osa, ei tekita emotsionaalset suhtumist teiste tegude suhtes, aktsepteerib mis tahes sündmuse peatamist

Sunniviisilisi kontakte peetakse vabatahtlikeks, ajutisteks ja mitte isikliku arengu jaoks olulisteks.

Väliselt võivad sellised inimese tegevused igapäevaelus olla kummalised (näiteks ei pruugi ta teada, kuidas kasutatakse kodumasinaid, kuidas toimub majapidamistegevus; kõik huvid on suunatud erakorraliste võimetega seotud tegevustele.

Hälbiva käitumise tüüp määrab selle tuvastamise vormi (üks vorm võib olla tingitud erinevatest tüüpidest)

Sotsioloogilised teooriad selgitavad kõrvalekallete tekkimist, otsides inimesi mõjutavaid sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Durkheimi anoomi teooria on kõrvalekalde esimene sotsioloogiline selgitus. Durkheim uuris ühe kõrvalekalde olemust - enesetapu.

Ta pidas enesetapu peamiseks põhjuseks nähtust, mida nimetatakse "anomikseks" (dereguleerimine, normide puudumine). Sotsiaalreeglid mängivad inimeste elu reguleerimisel olulist rolli. Normid reguleerivad inimeste käitumist, nad teavad, mida teistelt oodata ja mida nad neilt ootavad. Kriiside või radikaalsete sotsiaalsete muutuste ajal ei vasta inimeste elukogemus sotsiaalsetes normides sisalduvatele ideaalidele. Selle tulemusena kogevad inimesed segadust ja desorientatsiooni. Statistika näitab, et ootamatute majanduslanguste ja tõusu ajal muutub enesetapumäär tavalisest kõrgemaks. Durkheim uskus, et ootamatu langus ja jõukus on seotud kollektiivse korra rikkumisega. Sotsiaalsed normid hävitatakse, inimesed kaotavad oma laagrid - kõik see aitab kaasa hälbivale käitumisele.

R. Mertoni anoomi teooria.

Hälbiva käitumise tüübid

Merton usub, et kõrvalekalle suureneb, kui selles kultuuris heakskiidetud eesmärkide ja sotsiaalselt heakskiidetud meetodite vahel on lõhe. Näiteks peetakse rikkuse saavutamist Ameerika ühiskonnas (ja hiljuti ka ukraina keeles) üldtunnustatud edukuse mõõtmiseks. Sotsiaalselt heakskiidetud vahendid selle eesmärgi saavutamiseks viitavad traditsioonilistele meetoditele, nagu hea hariduse saamine, töö taotlemine ja karjääri kujundamine. Kuid mitte kõik inimesed ei saa head haridust, parimad firmad palgavad üsna piiratud arvu spetsialiste. Kui inimesed seisavad silmitsi suutmatusega saavutada sotsiaalselt heakskiidetud vahenditega rahalist edu, võivad nad kasutada ebaseaduslikke meetodeid (narkokaubandus, pettus jne).

Selle kontseptsiooni osana töötas Merton välja kõrvalekalduva käitumise tüpoloogia:

Mertoni süsteemis tähendab konformism ühiskonna eesmärkide saavutamist ja nende saavutamiseks vajalikke vahendeid. Näiteks võiks olla noormees, kes saab hariduse, leiab prestiižse töö ja edendab seda edukalt. Vastavus - on olemas koht, kus ühiskonna liikmed aktsepteerivad kultuurilisteks eesmärkideks materiaalse edu saavutamist, samuti vahendeid, mille ühiskond on heaks kiitnud. Innovatsioon eeldab ühiskonna eesmärkide saavutamist, kuid eitab sotsiaalselt heakskiidetud vahendeid nende saavutamiseks. Innovatsiooni näited on väljapressimine, röövimine, teiste inimeste raha raiskamine jne. Selline kõrvalekalduv käitumine tekib siis, kui üksikisik on ühelt poolt piiratud juurdepääs ressurssidele ja tugev soov ühiskonna silmis olla edukas. Rituaalsus eeldab selle kultuuri eesmärkide eiramist, kuid nõusolek (mõnikord toob see absurdsesse kohta) kasutada sotsiaalselt heakskiidetud vahendeid. Näiteks oleks bürokraat, kes on fanaatiliselt pühendunud oma tööle, kes täidab vormid hoolikalt, kontrollib nende vastavust kõikidele juhistele, süstib neid korrapäraselt juhtumile jne, kuid ei mõista, miks seda tehakse. Tagasilükkamine tähendab nii ühiskonna eesmärkide kui ka nende eesmärkide saavutamise vahendite tagasilükkamist. Teisisõnu, inimene eemale ühiskonnast. Selline kõrvalekalle hõlmab ühelt poolt mungad, erakud ja teiselt poolt narkomaanid, alkohoolikud ja enesetapud. Mäss on väljendatud ka nii ühiskonna eesmärkide kui ka nende saavutamise vahendite eitamises. Erinevalt retreatistidest ei liigu ründajad ühiskonnast eemale, vaid püüavad pakkuda talle uusi eesmärke ja uusi vahendeid nende saavutamiseks. Seda tüüpi kõrvalekaldeid võib seostada reformeerijatega ja revolutsioonilistega.

Kultuurilised teooriad keskenduvad kultuuriväärtuste analüüsile. Nende teooriate seisukohast esineb kõrvalekalle, kui indiviid identifitseerib subkultuuriga, mille normid on vastuolus domineeriva kultuuri normidega. Subkultuuri identifitseerimine toimub selle kultuuri kandjatega suhtlemisel. Olulist rolli mängivad mitte kontaktid isikuteta organisatsioonide või institutsioonidega (seadusandlikud organid, kirik jne), vaid igapäevane suhtlemine - koolis, kodus, „tänaval“. Inimeste õppimise intensiivsust deviantide väärtustes mõjutab kontaktide sagedus kõrvalekalletega, samuti nende arv ja kestus. Olulist rolli mängib ka vanus: mida noorem on, seda kergemini õpib ta teiste käitumismudeleid.

Kultuurisiirde teooria hindamine Kultuurilise ülekande teooria näitab, et sotsiaalselt halvustatud käitumist võivad põhjustada samad sotsialiseerumisprotsessid kui sotsiaalselt heakskiidetud. See teooria võimaldab meil mõista, miks kõrvalekaldumise juhtumite arv varieerub rühmiti ja ühiskonnast ühiskonda. Siiski on selle abiga võimatu selgitada mõningaid kõrvalekalduva käitumise vorme, eriti neid, kes ei saanud teistelt laenata meetodeid või asjakohaseid määratlusi ja seisukohti. Selle näited võivad olla finantslepingute pahatahtlikud rikkumised; vale kontrolli tootjad; inimesed, kes kogemata rikuvad seadust; mitteprofessionaalsed poepidajad; inimesed, kes kuriteo toime panevad "armastuse alusel". Üksikisikud võivad sattuda samasse olukorda, kuid tajuvad neid erinevalt, erineva tulemusega.

Stigmatiseerimise teooria (stigmatiseerimine). Hälbiv käitumine on seletatav mõjukate rühmade võimega märgistada kõrvalekaldeid vähem kaitstud rühmade käitumisele. Isikut võidakse kohelda nii, nagu oleks ta reeglit rikkunud, isegi kui ta seda ei teinud, lihtsalt sellepärast, et teised väidavad, et ta seda tegi. Enamik inimesi rikub mõningaid sotsiaalseid reegleid. Teismeline suudab suitsetada sigarette marihuaanaga, administraatoriga, et teha kontole täiendusi. Teised ei pööra sellele tähelepanu, kuid reegleid rikkuv isik ei pea ennast deviantiks. Niipea kui teised sellest teada saavad, pannakse inimesele kõrvalekalde märk. Ta koheldakse nagu kurat, järk-järgult harjub ta ennast Devianiks, et käituda vastavalt rollile. Erinevalt kontseptsioonidest, mis juhivad tähelepanu kõrvalekalletele kaasa aitavate isikute omadustele, selgitab stigma teooria, kuidas suhtumine inimestesse on kujundatud kõrvalekalletena.

Konfliktoloogiline lähenemine. See teooria ei ole huvitatud sellest, miks inimesed seadusi lõhkuvad, vaid tegeleb seadusandliku süsteemi olemuse analüüsiga. Sellest vaatenurgast on õiguskaitseasutuste seadused ja tegevus vahend, mida valitsevad klassid omavad tootmisvahendeid, kasutavad neid nende vastu, kes on ilma jäetud. Veelgi enam, selle teooria toetajad ei pea kõrvalekaldeid üldtunnustatud reeglite rikkumisteks, vaid pigem mässulisteks, kes on vastu kapitalistlikule ühiskonnale, mis püüab „isoleerida ja paigutada paljud oma liikmed psühhiaatrilistesse haiglatesse, vanglatesse ja alaealiste kolooniatesse, mis väidetavalt vajavad kontrolli”.

Konfliktiteooria hindamine Konfliktiteoorias on palju tõsi. On täiesti ilmne, et võimudesse investeerivad üksikisikud ja sotsiaalsed rühmad moodustavad seadused ja tagavad nende rakendamise. Selle tulemusena ei ole seadused neutraalsed, vaid teenivad teatud sotsiaalse rühma huve ja väljendavad selle põhiväärtusi. Esiteks, konflikti teooria kriitikute sõnul ei vasta sellised intuitiivsed arvutused teadusuuringute nõuetele. Näiteks sotsioloog Stenton Wheeleri sõnul seab konflikti teooria areng ja Marxi taas avastamine uue suuna meie kõrvalekalde mõistmiseks, kuid see loob "tugeva mulje, et kõik need saavutused pole midagi muud kui retooriline."

Paljud konfliktinõustajad vajavad selgitamist. Seega ei ole alati selge, milliseid konkreetseid üksikisikuid või rühmi mõeldakse, kui nad viitavad „valitsevale eliidile”, “valitsevatele klassidele” ja “võimulolijate huvidele”. Teiseks vajab konfliktiteooria kontrollimist. Näiteks väidavad William J. Shambliss ja Robert Sidman: "Kõige tõsisemad sanktsioonid on tavaliselt madalama sotsiaalse klassi inimestele." Uurimistulemused ei ole siiski alati kooskõlas selle väitega: mõned uuringud näitavad vähest seost seaduse rikkujate seisundi ja nende poolt määratud karistuse vahel või selle täieliku puudumise vahel; teistes uuringutes on see suhe selgelt nähtav; Mõned uuringud näitavad, et see suhe sõltub konkreetsetest asjaoludest. Ja kuigi ettevõtted püüavad sageli mõjutada õiglust ja avalikku korda, ei domineeri nende huvid tingimata teiste gruppide huvides. On selge, et on vaja rohkem uurimusi. Konfliktiteooria ruume ei saa võtta usutult ilma rangete teaduslike uuringuteta.

Hälbiv käitumine

Hälbiva käitumise psühholoogia on selline, et inimene ei tea sageli, et ta tegutseb hävitaval viisil.

Hälbiv käitumine on hälbiva käitumise eriline vorm, kus inimene kaotab moraalsete väärtuste, sotsiaalsete normide kontseptsiooni ja keskendub täielikult tema vajaduste rahuldamisele. Hälbiv käitumine eeldab indiviidi kohustuslikku halvenemist, sest lihtsalt on võimatu edasi liikuda, põhjustades valu teistele. Inimene sõna otseses mõttes muutub meie silmade ees: ta kaotab reaalsuse, elementaarse häbi ja kogu vastutuse.

Hälbiva käitumise psühholoogia on selline, et inimene ei tea sageli, et ta tegutseb hävitaval viisil. Ta ei taha teiste inimeste vajadustele sattuda, ta ei hooli lähedaste tundmistest. Hälbiv käitumine jätab inimeselt mõtlemisvõime ja mõistlikkuse mõistuse.

Hälbiva käitumise mõiste

Emile Durkheimi raske töö tulemusena tekkis psühholoogilises teaduses hälbiva käitumise mõiste. Ta sai üldiselt kõrvalekalde teooria asutajaks. Hälbiva käitumise mõiste tähendas alguses teatud lahknevust avalikkuse arusaamaga, kuidas käituda antud olukorras. Kuid järk-järgult muutus hälbiva käitumise mõiste lähedale arusaamisele kuritegudest ja tahtlikult kahjustas teisi. Seda ideed täiendas ja arendas oma töös Emile Durkheimi - Robert King Mertoni järgija. Teadlane nõudis, et deviantne käitumine kõigil juhtudel on tingitud vastumeelsusest arendada, töötada iseendaga ja saada kasu neile, kes on lähedal. Hälbiva käitumise mõiste on üks neist, mis mõjutavad inimsuhete valdkonda.

Hälbiva käitumise põhjused

Põhjused, miks inimene valib enda kõrvale käitumise, on väga erinevad. Need põhjused on mõnikord nii iseseisvad, et ta kaotab tahte, võime mõelda mõistlikult, teha otsuseid iseseisvalt. Hälbivat käitumist iseloomustab alati liigne puutuvus, haavatavus, kõrgenenud agressiivsus ja vastumeelsus. Selline inimene nõuab, et tema soove täidetaks kohe ja olenemata sellest, milline hind on. Igasugused kõrvalekalduvad käitumised on äärmiselt hävitavad, nad muudavad inimese väga vastuvõtlikuks ja õnnetuks. Isiksus hakkab järk-järgult halvenema, kaotades sotsiaalsed oskused, kaotades harilikud väärtused ja isegi oma positiivsed omadused. Niisiis, millised on kõrvalekaldumise tekkimise põhjused?

Kehv keskkond

Isiksust mõjutab suuresti keskkond, kus see asub. Kui inimene on paigutatud keskkonda, kus teda alaliselt alandatakse ja heidetakse, siis hakkab ta järk-järgult halvenema. Paljud inimesed lihtsalt muutuvad iseseisvaks ja enam ei usalda teisi. Kehv keskkond põhjustab inimesel negatiivseid tundeid ja ehitab seejärel nende vastu kaitsvaid reaktsioone. Hälbiv käitumine on julma ja ebaõiglase kohtlemise tulemus. Mitte kunagi jõukad ja õnnelikud inimesed ei tee teistele haiget, püüdes midagi tõendada. Hälbiva käitumise olemus on see, et see hävitab järk-järgult inimese, paljastades maailmale vanad kaebused ja sõnamatud väited.

Hälbiva käitumise tekkimise põhjus näitab alati, et elu on vaja muuta. Hälbiva käitumise tunnused on sellised, et see avaldub mitte äkki, mitte kohe, vaid järk-järgult. Inimene, kes ennast agressiivselt hoiab, muutub üha vähem juhitavaks ja harmooniliseks. On väga oluline muuta keskkonda, kui püütakse muuta hälbivat käitumist konstruktiivseks.

Alkohol ja narkootikumide tarvitamine

Hälbiva käitumise teine ​​põhjus on liiga negatiivsete kahjulike tegurite olemasolu inimese elus. Hälbiv käitumine muidugi ei ilmne iseenesest, ilma nähtava põhjuseta. Ei ole võimalik nõustuda sellega, et mürgised ained mõjutavad negatiivselt meie teadvust. Ravimeid võtev isik halveneb varem või hiljem halvenema. Sõltlane ei suuda ise kontrollida, kaotab võime näha inimesi inimestes, kaotab enesehinnangu, ta näitab teistele suunatud agressioonirünnakuid. Isegi eriharidusega isik võib sellist kõrvalekalduvat käitumist diagnoosida. Alandav isiksus muudab elavale vastumeelsele mulje. Ümbritsevad inimesed kalduvad vältima selliste teemade kohtumist, kartesid kahjulikke tagajärgi ja lihtsalt muretsema oma elu pärast. Mõnikord on piisav, kui vaadata isikut, et teha kindlaks tema sobimatu käitumise põhjus. Hälbiv deviantne käitumine ei saa olla uteliailta silmadelt peidetud. Nende inimeste sugulased ja sugulased, kellel on deviantne käitumine, kipuvad end ise häbistama ja häbenema, kuigi nad ise kannatavad suuresti deviumi tegevuse eest.

Alkoholist sõltuvuses esineb ka agressiooni ja kontrollimatu viha ilminguid. Kõige sagedamini on see inimene kõigepealt pettunud ennast ja seejärel ümbritsevatesse inimestesse. Hälbiva käitumise diagnoosimiseks on mõnikord piisav, et vaadata isikut ise, et määrata selle olemus. Põhjus, miks inimesed ise murduvad ja hakkavad mitmesuguseid mürgiseid aineid võtma, on lihtne: nad ei suuda realiseerida oma potentsiaali maailmas. Inimese hälbiv käitumine tähendab alati teravate negatiivsete ilmingute olemasolu, mis kahjustavad teiste inimeste elu ja heaolu.

Pidev kriitika

Hälbiva käitumise tekkeks on veel üks põhjus. Kui lapsepõlves kritiseeritakse lapse pidevalt midagi, siis ei võta enesepettuse ilmingud kaua aega. See on enesekindluse allikas, ülitundlikkus kriitikale, emotsionaalne ja vaimne ebastabiilsus. Pidev kriitika võib lõppkokkuvõttes viia igasuguse kõrvalekalduva käitumise vormini ja vormini. Igat liiki kõrvalekalduv käitumine, olenemata väljendusvormist, tühistab kõik jõupingutused, et saada paremaks ja end igas eluvaldkonnas: isiklik elu, elukutse ja loovus. Lihtsalt inimene teatud hetkel ei usu ennast ja tema võimeid. Ta ei mõista oma seisundi põhjuseid, vaid otsib kinnitust väliste negatiivsete ilmingute kohta. Hälbiva käitumise diagnoosimine on üsna keeruline ja aeganõudev protsess, mida peavad läbi viima spetsialistid. Tuleb olla äärmiselt tähelepanelik laste ja noorukitega, et mitte unistada oma unistusi, mitte hävitada nende usku iseendasse ja oma väljavaateid. Hälbiva käitumise põhjused võivad olla täiesti erinevad. Parem on vältida sellise kõrvalekalde arengut, kui püüda tagajärgi parandada.

Hälbiva käitumise liigitamine

Hälbiva käitumise klassifitseerimine hõlmab mitmeid olulisi mõisteid. Nad kõik on omavahel seotud ja üksteisega üksteisega seotud. Need, kes on sellise isiku lähedal, hakkavad kõigepealt helisema. Isegi laps saab diagnoosida alandavat isiksust. Teisisõnu, ei ole raske ära tunda kõrvalekalduvaid käitumisviise. Hälbiva käitumise ilming on tavaliselt teistele nähtav. Mõtle kõige levinumad kõrvalekalduva käitumise vormid ja tüübid.

Sõltuvust tekitav käitumine

Sõltuvus on väga esimene kõrvalekaldumise tüüp. Inimeste sõltuvused arenevad järk-järgult. Mis tahes sõltuvust kujundades püüab ta kompenseerida oma elu puudumist midagi väga olulist ja väärtuslikku. Millised sõltuvused võivad olla ja miks nad nii inimesele nii hävitavad? See on esiteks keemiline sõltuvus. Narkootikumide kasutamine, alkohol põhjustab stabiilse sõltuvuse teket. Mõne aja pärast ei kujuta mees enam ette ebatervisliku harjumuseta mugavat olemasolu. Seega ütlevad rasked suitsetajad, et suitsetatav sigaret aitab neil aega lõdvestuda. Alkoholist sõltuvad inimesed õigustavad end sageli asjaoluga, et klaasi alkohol võimaldab teil avastada uusi võimalusi. Loomulikult on sellised väljavaated kujuteldavad. Tegelikult kaotab inimene järk-järgult enda ja emotsionaalse seisundi kontrolli.

Samuti on psühholoogiline sõltuvus. See avaldub sõltuvalt teiste arvamustest ning valusast keskendumisest teisele inimesele. On tasumata armastajaid, kes võtavad palju elujõudu. Selline inimene hävitab ka ise: lõputud kogemused ei lisa tervist ja tugevust. Sageli kaob soov elada, seada eesmärke ja püüda neid saavutada. Hälbiva käitumise diagnoosimine hõlmab patoloogiliste tunnuste õigeaegset tuvastamist ja nende arengu ennetamist. Hälbiva käitumise avaldumine vajab alati alati eranditeta korrigeerimist. Mis tahes sõltuvus on kõrvalekalduv käitumine, mis varem või hiljem viib inimese täieliku hävitamiseni.

Kurjategija käitumine

Kuritegelik või ebaseaduslik käitumine on teist tüüpi kõrvalekalduv käitumine, mida võib pidada ohtlikuks mitte ainult üksikisikule, vaid ka ühiskonnale tervikuna. Kurjategija - kuritegude toimepanija - on isik, kes on moraalsed normid täielikult kaotanud. Tema jaoks on ainult tema enda madalama astme vajadused, mida ta igati rahuldab. Sellise isiku diagnoosimine võib olla lühidalt. Enamik inimesi võtab vastu looduslikku hirmu kohe, kui on kahtlus, et nende kõrval on kurjategija. Mõned kodanikud püüavad kohe politseiga ühendust võtta.

Kurjategija ei peatu takistuste ees. Ta on huvitatud ainult omaenda vahetu kasu saamisest ja sellise eesmärgi saavutamiseks on ta mõnikord valmis võtma tarbetuid riske. Peamised märked, et kurjategija on enne, kui olete järgmine. Kurjategija näeb harva silma silma, rääkides valet, et välja tulla raskest olukorrast. Selline inimene ei ole isegi lähedase sugulase asendamine raske. Rikkujate diagnoosimine toimub tavaliselt asjaomaste asutuste poolt.

Moraalne käitumine

Moraalivastane käitumine on erilist tüüpi kõrvalekalduv käitumine, mida väljendatakse trotsivas või inetu käitumises inimestel. Lisaks peetakse igas üksikus ühiskonnas moraalivastaseks erinevaid tegevusi ja tegevusi. Moraali üldised rikkumised on: prostitutsioon, teiste inimeste solvamine, nilbe keel. Üksikisikud, kellel ei ole aimugi, kuidas mingil konkreetsel juhul käituda, on altid antimoraalsele käitumisele. Sageli satuvad nad särasesse vastuolu seadusega, neil on probleeme politseiga. Sellise käitumise diagnoosimine on üsna lihtne: see haarab silma kohe esimesel ilmingul.

Enesetapp

Seda tüüpi kõrvalekalduv käitumine on vaimne häire. Enesetapupüüdlusi teevad isikud, kes ei näe edasisi väljavaateid ja võimalusi nende olemasolu jätkamiseks. Kõik tundub neile mõttetu ja ilma igasuguse rõõmuta. Kui inimene mõtleb ainult enesetapule, tähendab see, et tema elu saab veel parandada. Ta läks lihtsalt ohtlikku punkti. On vaja, et keegi oleks temaga õigel hetkel ja hoiataks selle mõttetu sammu eest. Enesetapp ei ole aidanud kellelegi lahendada vahetuid probleeme. Elust lahkudes karistab inimene kõigepealt ennast. Isegi lähisugulased on alati lohutatud ja kõik nende jõud on elus. Suitsidaalsete suundumuste diagnoosimine on üsna raske, sest sellised inimesed õpivad olema salajased ja edukad selles tegevuses. Samal ajal vajavad potentsiaalsed enesetapud kohut abi. Kahjuks ei saa kõik seda.

Hälbiva käitumise tunnused

Psühholoogide kalduvust kõrvalekalduvale käitumisele määravad mitmed olulised tunnused. Need märgid näitavad otseselt või kaudselt, et isik on ebapiisavas seisundis ja võib seetõttu olla seotud kuritegude toimepanemisega või olla seotud sõltuvusega. Millised on kõrvalekaldumise tunnused? Milliste parameetrite abil saate aru, et teie ees on kõrvalekalle? Negatiivse väljenduse vorme on mitu. Neid saab diagnoosida lihtsalt inimeste jälgimise ja asjakohaste järelduste tegemise teel.

Agressiivsus

Igaüks, kes teeb midagi ebaseaduslikku, avaldab oma halvimat iseloomu. Probleem seisneb selles, et isegi hälbivad head isiksuseomadused kaovad lõpuks, nagu nad kaovad tühimikku ja lahustuksid õhku. Deviant käitumist iseloomustab suurenenud agressiivsus, ebakindlus ja enesekindlus. Kurjategija või muu kurjategija püüab oma positsiooni kõiges kaitsta ja teha seda üsna raske. Selline inimene ei võta arvesse teiste inimeste vajadusi, tunneb alternatiive, sest seal on ainult oma individuaalne tõde. Agressiivsus tõrjub teisi inimesi ja võimaldab deviantil jääda ühiskonna pikka aega märkamatuks. Agressiivsuse abil läheb inimene oma eesmärkide poole, väldib tõhusat suhtlemist teiste inimestega.

Agressiivsus on alati märk hirmu olemasolust. Ainult enesekindel inimene võib ennast rahulikult ja tasakaalustatult lubada. Need, kelle igapäevane tegevus on ohus, on alati närvis. Iga minut peab ta olema tähelepanelik, et mitte tahtmatult ennast ära jätta ja mõnikord mitte tema kohalolekut avastada.

Kontrollimatus

Deviant püüab kontrollida kõike, kuid tegelikult muutub ta kontrollimatuks ja närviliseks. Pideva pinge tõttu kaotab ta võime loogiliselt, mõistlikult vastutustundlike otsuste tegemiseks. Mõnikord hakkab ta segi ajada oma mõtlemisega ja tegema olulisi vigu. Sellised vead vähendavad järk-järgult jõud, aitavad kaasa kohutavate eneseteadvuste tekkimisele. Lõppkokkuvõttes võib kontrollimatus teda teenida, teha inimene agressiivseks ja tühistada samal ajal. Ja kuna kõik sotsiaalsed sidemed on selleks ajaks purunenud, pole keegi abi küsida.

Keegi ei saa veenda deviant, et ta on valesti. Oma kontrollimatusega avastab ta vajaduse olla pidevalt ohus. Kaitsta ennast, inimene kaotab tegelikult rohkem ja rohkem kontrolli olukorra üle, kuna ta raiskab väärtuslikku energiat asjata. Selle tulemusena tekib enesega emotsionaalne murd ja inimene ei mõista enam, kuhu ta peaks minema.

Meeleolumuutused

Elulise tegevuse protsessis on deviantil meeleolu järsk tõus. Kui keegi ei toimi kehtestatud skeemi järgi, hakkab kurjategija agressiivselt lähenema. Kõige huvitavam on see, et ta ei saa oma emotsioone kontrollida. Ühel hetkel on ta rõõmsameelne ja mõne minuti pärast karjub ta nördimust. Terav meeleoluhäire on tingitud närvisüsteemi pingest, emotsionaalsest väsimusest, kõigi oluliste sisemiste ressursside ammendumisest.

Hälbiv käitumine on alati suunatud hävitamisele, isegi kui ebaseadusliku tegevuse alguses tundub isikule, et ta on leidnud lihtsa ja muretu eluviisi. Pettus ilmneb väga kiiresti, kaasates sellega kurnavat pettumust. Tahtlik rõõm - just illusioon, seni kuni ajani, mis varjatult peitis isegi hälbest ise. Terav meeleolu mõjutab alati sündmuste edasist arengut: inimene muutub kontrollimatuks, ilma rahust, usaldusest ja tulevikust. Meeleoluhäireid ei ole raske diagnoosida, isegi kui isik seda ise märkab.

Stealth

Iga rikkuja peab alati tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et jääda nii kaua kui võimalik. Selle tulemusena on kõrvalekaldel saladus, mille eesmärk on vajaliku ja vajaliku teabe tahtlik peitmine. Stealth loob kahtlusi, ei soovi oma mõtteid ja tundeid kellelegi jagada. Selline emotsionaalne vaakum aitab kaasa tõsise emotsionaalse kurnatuse tekkele. Kui inimene ei suuda kedagi selles elus usaldada, kaotab ta kõike: ta ei saa praktiliselt mingit põhjust elada, kõige vajalikum tähendus kaob. Inimloom on nii korraldatud, et peate oma peaga pidevalt teatud ideaale mugava elu tagamiseks. Moodustunud maailmavaade viib meid uute väljakutsete poole. Nähtavate väljavaadete puudumisel hakkab inimene kohe hävitama ja lagunema.

Stealth loob pettuse vastu. Deviant ei saa rääkida tõtt, sest ta elab erinevate seadustega kui ümbritsev ühiskond. Aja jooksul muutub pettus normiks ja täielikult lakkab.

Seega on deviantne käitumine tõsine probleem, mis esineb tänapäeva ühiskonnas. Selline nähtus tuleb tingimata võimalikult kiiresti parandada, kuid selle parandamine tundub olevat palju raskem, peaaegu võimatu.

Loe Lähemalt Skisofreenia